Kõik algas Lennart Meri kadunud klassivenna otsimisest
Ma olen töötanud Eesti Ekspressis ajakirjanikuna alates 1992. aastast. Selle aja jooksul olen ma kirjutanud väga palju lugusid, alustades mõnerealistest sahinatest ja lõpetades ajalehes mitut lehekülge täitvate taustalugudega.
Minu lemmiklooks on Eesti Ekspressis 2000. aastal ilmunud reportaaž “Berliini poisid”, mis pajatas president Lennart Meri riigivisiidist Saksamaale.
Oli üldteada tõsiasi, et Lennarti isa Georg Meri töötas enne teist maailmasõda Berliinis Eesti saatkonnas diplomaadina. Adolf Hitleri aegne Berliin oli Lennarti lapsepõlvelinn, kus ta käis koolis ja sai selgeks saksa keele.
Klassivennad Lennart ja Hans kohtusid viimati 60 aasta eest
Mind hakkas paeluma idee, kas oleks võimalik leida üles mõni Lennarti klassivend. Küsisin nõu visiiti korraldavalt sakslannalt, kes tutvustas mulle karme fakte.
Lennarti klassivennad olid saanud 1945. aastal 15- või 16-aastasteks. Nad paisati teise maailmasõja viimastesse lahingutesse, kust pääsesid eluga vähesed. Riigivisiidi toimumise ajaks olid kõik Lennarti klassivennad siit ilmast lahkunud.
Mõtlesin, et artikli idee oligi liiga ilus, et seda õnnestuks teoks teha. Olin kohtumist lõpetamas, kui sakslannale meenus, et Lennarti klassis õppis veel üks poiss. Too oli rahvuselt juut ja tema vanemad sõitsid juba enne sõda Ameerikasse.
Poisi nimi oli Hans Berliner. Ekspressi toimetusse jõudes kirjutasin ta nime internetis otsingumootorisse ja sain vastuse, et sellenimeline mees elab tõepoolest USAs. Leidsin veebist ka tema telefoninumbri.
Ootasin, kuni Ameerikas saabus mõistlik kellaaeg ja helistasin. Toru võtnud vanem mees kinnitas, et ta on tõepoolest endine Berliini koolipoiss Hans Berliner. Aga Lennart Meri nimi ei öelnud talle mitte midagi.
Olin nõutu ega teadnud, kuidas edasi talitada. Ent minu dilemma lahenes järgmise telefonikõnega. Hans Berliner teatas mulle, et talle tuli nüüd meelde, et Lennart Meri oli tema parim sõber!
President sai Berliinis täieliku üllatuse osaliseks
Ma ei kõssanud sellest sõnagi, kui palusin presidendi kantseleil end ajakirjanikuna riigivisiidi delegatsiooni liikmeks kirja panna. Lennart peatus Berliinis nooblis hotellis Adlon, mis asub otse Brandenburgi väravate juures.
Käisin Kadrioru pressiesindajale peale, et tahaksime väga teha pilti Lennartist tema toas Brandenburgi väravate taustal. Lõpuks lubati mind ja fotograaf Ingmar Muusikust korraks presidendi sviiti.
Lennartil oli hirmus kiire, sest ta pidi sõitma kohe kohtumisele kantsler Gerhard Schröderiga, et rääkida Eesti saamisest NATOsse.
Ütlesin Lennartile pikemalt keerutamata, et toon talle tervitusi Hans Berlinerilt. Üllatus oli täielik, aga president sai kohe aru, et jutt käib tema kadunud lapsepõlvesõbrast.
Rohkem me rääkida ei jõudnud, sest kantsler Schröder ootas juba. Alles tagasilennul Saksamaalt Tallinna kutsus Lennart mind lennuki esiotsa enda kõrvale istuma ja tahtis kõike teada. Ma andsin talle Berlineri telefoninumbri. Hiljem kuulsin Lennartilt, et neil oli omavahel pikk telefonivestlus.
Lennarti lapsepõlvest ja riigivisiidist jutustav reportaaž “Berliini poisid” pälvis Eesti ajalehtede liidu aasta olemusloo preemia. Ma tean, et ma ei kirjuta mitte kunagi paremat artiklit.
Link artiklile:
Inimeste keerulised saatused nõuavad jutustamiseks ruumi
Sellised lood inimeste keerulistest saatustest ja rasketest valikutest hakkasid mulle meeldima. Ma üritasin neid edasi kirjutada. Aastas suutsin teha ühe tõeliselt hea loo, vahel harva ka kaks.
Ilmselt meeldisid sellised artiklid ka lugejatele, sest sain veel mõned ajakirjanduspreemiad.
Ühel hetkel aga tundsin, et ma ei saa kõike ära öelda, sest ajalehes on iga artikli pikkusel lõpuks piir ees.
Ja nii hakkasin ma kirjutama raamatuid. Eestis on sellist žanri nimetatud dokumentaaljutustuseks, aga ingliskeelses maailmas kasutatakse mõistet creative nonfiction.
Esimene raamat oli “Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik” (2009), mis jutustas presidendi esivanemate loo.
2010 õnnestus mul saada Juhan Peegli stipendium ideele kirjutada raamat Eesti iseseisvuse taastamisest 1991. aastal. “Vaba riigi tulek” ilmus 2011 ja pälvis sooja vastuvõtu.
See julgustas jätkama. 2015 avaldasin “Karuks istus vangitornis…”, mis räägib Eestis 1980. aastal puhkenud noorterahutustest.
Uus raamat pajatab Pätsi aja rääkimata lugusid
Ja nüüd olen saanud valmis uue raamatu “Võitlus tuleviku pärast”, mis jutustab Pätsi aja rääkimata lugusid aastatest 1933-1936.
Olen neid raamatuid teinud koos oma toimetaja Tiit Hennostega, kes oli minu õppejõud Tartu ülikoolis.
Meil on lihtne retsept: Raamat peab põhinema usaldusväärsetel allikatel, millest osa võiks olla laiemale avalikkusele uudsed.
Lisaks põnevatele lugudele peab raamatus olema palju pilte, mida oleks huvitav vaadata. Võimalust mööda võiks pildid olla värvilised. Sest elu ja ajalugu pole pea kunagi mustvalged.